Tegin mooramehe tööd ja lõikasin Arabise maani maha. Miks ? Mul oli ta kohutavalt suur ja sisse vaadates oli ta mädanema selle vihmaga läinud. Kole on ta praegu küll, aga küll ta ennast parandab.
Kitseenelas on varjutanud moonid, aga nad saavad omavahel hakkama.
Kollane ja madal Jumikas on päris armsake.
Mulle meeldib Thalictriumi (Ängelhein) õrnad õied.
Meconopsis Alba õitseb mul igal aastal, aga mina olen tahtnud kogu aeg sinist. Ta on mul ka olemas, aga ta ei taha õitseda. Igavene kiusupunn, kord on ta mul ka õitsenud ja oli ikka kihvt küll!
Veigela Purpurea nana Aleksandria
alustas alles nüüd oma õitsemist. See on ju tore, et kõik ei õitse ühel ajal.
Ranuculus on pugenud Parukapuu hõlma alla ja paistab, et talle seal meeldib. Sel aastal nad õnneks näitavad oma värvi ühel ajal.
Hostad on täis päikeses. Praegu on nad ilusad, aga sügiseks lähevad inetuks. Ka Actinidiumi olen ma suutnud siia toppida Hortensiatele lisaks.
Tahtsin teile näidata punast pööki(vist sain ta elule tagasi) koos Ulmus Wrediiga, aga vist ei tunud eriti hästi välja. Mulle aga nad koos meeldivad. Ime on see, et Ulmus, mis on külmakartlik, on mul vastu pidanud ja ilus on ta küll.
Selle hosta nime ma ei tea, aga ta on väga võimas. Võrdlus on kõrval.
Mulle öeldi, et see on Sedum Stoldnifera, aga ma uurisin ja minu
arust see ei ole see. Kes teab?
See on sama aga suures plaanis.
Täna käisin Tii juures. Oli väga tore õhtu.Tii lahkusel pole piire. Homme on mul palju tööd kõigile koht otsida. Pikapeale hakkavad mulle blogijad ka selgeks saama aga suur töö on ees. Minu arust on kõik aiahullud nagu ühest sugupuust, kohe on oma inimese tunne! Et see ikka nii jääks!
