Horvaatia- Sloveenia -lõpp

Sõidame Plitvicka rahvusparki mis ei jää sugugi alla eelmisele.

Imelik et sellise vee koguse juures kasvavad ka taimed.

Seal kasvavad pöögimetsad, noored pöögid on juba punaseks jõudnud minna.

Edasi sõitsime läbi Karlovatši  küla mis sai serblaste tõttu väga kannatada. Nad sõitsid mööda teed ja lasid kuulipildujatest mõlemale poole. Osa majadest on veelgi kuuliauke täis. Serblased olid väga julmad. Nad tapsid ühe päevaga kõik mehed ja poisslapsed, ajasid inimesi miiniväljadele, kes elama jäi, lasti maha.

Vaestel horvaatidel polnud üldse sõjatehnikat, nad keevitasid traktoritele plaadid külge ja tegid nii omale tankid.

Eesti oli üks esimesi kes tunnustas Horvaatiat.

Oleme Zagrebis. Seal jäid silma sinised trammid. Ka seal on üla- ja all-linn nagu Tallinnas.

Edasi sõitsime juba Sloveenias. Sloveenia on poole väiksem kui Eesti, rahvast aga 2miljonit. Rikas maa.
Meie sõitsime Postojna koobastesse. Koopad on 20 km pikad, vaatamiseks 5 km. Väga suured saalid ja erinevad värvid. Koobastes elab inimkala(Proteus Anguinus). Tal on samasugune nahk nagu inimestel, ta on pime, 4 jalaga, väga hea kuulmisega, elab 8 kraadise temperatuuriga ja muneb, kui aga temperatuur on kõrgem, siis sünnitab. Võib aasta otsa olla söömata.Koobastes pildid ei tulnud välja, aga sellise rongiga me seal all sõitsime. Pildil minu toakaaslane.

See on hästi kindlustatud vana-aegne kindlus, kuhu tahetakse muuseum teha.

Ljubljana

Selline oli minu sõit. Oli väga tore kõike uuesti meelde tuletada. Soovitan kõigile kel vähegi võimalust!